Pärast seda, kui vihm ujutas mu keldri üle

[eabrownme]

See oli see päev. Tead küll – kui hommikul ärkad ja kõik on juba valesti. Vihma sadas nädal aega järjest. Mu kelder, kus ma hoian tööriistu ja jõulukaunistusi, oli täis vett. Kuus sentimeetrit. Ise ei märganud, naaber helistas. Jooksin alla, vesi oligi sees. Pidin kõik välja kandma, kuivatama, nutma. Mitte tegelikult nutma, aga sees oli tunne, et tahan. Õhtuks olin kurnatud. Istusin diivanil, riided olid märjad, selg valutas. Naine pakkus teed. Kass pakkus seltskonda. Aga mina tahtsin unustada.

Telefon. Kerisin. Ja siis meenus mulle, et mu vend oli kunagi rääkinud ühest kohast, kus ta mängis. "Head kasiinomängud litecoin'iga," ütles ta. Ma ei pööranud tol korral tähelepanu. Aga täna, pärast keldrit, vihma ja kurnatust, tundus see hea mõte. Mitte võita. Lihtsalt unustada.

Leidsin selle koha. Registreerisin. Mul oli litecoini rahakotis 42 eurot. Kuidas seal nii palju oli? Unustasin. Võib-olla müüsin midagi maha. Vahet pole. Deposiit – 40 eurot. Jätsin 2 eurot "igaks juhuks". Valisin mängu. See oli lihtne slot. Puuviljad, kellukesed, numbrid. Nagu vanasti.

Panin 1 euro. Rullid. Kaotus. 1 euro. Kaotus. 2 eurot. Kaotus. 2 eurot. Kaotus. Kaotasin 6 eurot järjest. Mu 40 eurost sai 34. Mõtlesin, et see saab olema lühike õhtu. Aga ei katkestanud. Sest mis mul kaotada on? Kelder on juba uputatud. Halvemaks ei saa. See mõte oli vabastav.

Panin 2 eurot. Rullid. Kolm kellukest. Väike võit – 6 eurot tagasi. Nüüd 38. Panin 3 eurot. Kaotus. 3 eurot. Kaotus. 3 eurot. Kolm kirsit. Võit – 9 eurot. Nüüd 41. Nii see läks. Kaotasin, võitsin natuke, kaotasin jälle. Olin nagu pendel. Edasi-tagasi. Edasi-tagasi. Ja siis, umbes 25 minutit hiljem, kui olin 36 euro peal, sain kolm seitset. Need on haruldased. Ekraan läks punaseks. Heli oli vali. Summa hüppas: 36, 42, 51, 67, 84, 102. Peatus 102 peal.

102 eurot. Ma vaatasin ekraani. Siis vaatasin keldri poole, kus kõik veel kuivas. Naeratasin. Elu on naljakas. Hommikul oli mu kelder täis vett. Õhtul on mu konto täis raha. Mitte palju, aga piisav, et tunda, et ma olen võitnud. Mitte kasiino vastu – elu vastu. See tunne oli hea.

Võtsin 90 eurot välja. Jätsin 12 eurot. Need 12 mängisin veel väikeste panustega – 20 senti, 30 senti. See oli nagu tänamine. Aitäh, et sa mulle võimaluse andsid. Kaotasin need 12 järgmise poole tunniga. Aga mul oli 90 eurot kontol.

Järgmisel hommikul ärkasin, päike paistis. Vihm lõppes. Kelder oli peaaegu kuiv. Mu naine ütles: "Sa oled täna rahulik." "Jah," vastasin. "Ma magasin hästi." Tõsi. Aga ma magasin hästi ka sellepärast, et teadsin, et mul on 90 eurot, mida mul eile polnud. See pole suur raha. Aga piisav, et osta uus riiul keldrisse. Et asendada see, mis vee all ära riknes. Ja nii ma tegingi.

Nüüd, kui ma mängin kasiinomängud litecoin, mõtlen alati sellele päevale. Vihmale, keldrile, kurnatusele. Ja sellele, kuidas õhtul tuli võit, mida ma ei oodanud. See ei ole alati nii. Enamasti kaotan. Aga see üks kord – see oli eriline. See oli just siis, kui ma seda kõige rohkem vajasin. Nagu elu ütleks: "Ma näen su vaeva. Siin on natuke abi." Ja ma võtsin selle vastu. Ilma küsimusteta. Ilma uhkuseta. Lihtsalt "aitäh".

Täna on mu kelder kuiv. Mu riiul on uus. Mu jalatsid ei haise enam vee järgi. Ja mu kontol on alati natuke litecoini. Igaks juhuks. Mitte et ma ootaks võitu. Aga selleks, et kui elu jälle ütleb "kelder on uputatud", siis mul on midagi, mis tuletab mulle meelde, et alati on võimalus. Isegi pärast kõige halvemat hommikut. Isegi vihma käes. Isegi kui sa oled väsinud ja märg ja kurb. Siis võib tulla õhtu. Ja võit. Ja naeratus. Ja see on kõik, mida sa vajad. Tõesti. See on kõik. Ma luban.